Esimene nädal möödus sugulaste võrgus Lõuna-Eestis. Sai kohe alustuseks vennakese 40. juubelil pidutsetud + sporti tehtud ja esimest korda õekese kolmandat lapsukest oma silmaga nähtud.

Mu teine nimi on Xena

Kallis Kiku, õtu Tiina koos 4-kuuse Leenuga ja Eku koos 3-aastase Emmaga

Tegelt venis see sugulaste seltsis olemine vist isegi pikemaks kui nädal. Sisse pikitud mõned teatrietendused (jumal tänatud!) ja paar üksiolemist.

“Pärija” Otepääl
Vaatsime Otepääl “Pärijat“. Sellest kujunes superhariv, paeluv heade näitlejatega värskes õhus veedetud õhtupoolik. Jutt siis Otepää linnusest ja ajaloost. Vaheajal rääkis üks ajaloolaseonu huvitavat juttu, näitas 13. saj. pärit kiviheitemasinat, seletas selle tööpõhimõtet ja tegi püssirohuga pauku. Täitsa ehe värk oli (Y).

“Romeo+Julia” Tartus
Ja siis vaatasime Tartus Toomkiriku varemetes “Romeo+Julia“ etendust. Sisu poolest oli nagu ikka. Siuke äraleierdatud värk. Aga no Rasmus Kaljujärv oli super!!! Väga kihvt … eeee… kehaline liikuvus vist jah… ja üldse kaa. Marika Vaarik oli ka super! Ja sain siis jälle üle pika aja oma tädipoega Aarnet ka näha. Tema pärast ma tegelt sinna ju läksingi. Ega ma siis niisama enam Romeot ja Juliat ei vaata…

Folkimas Käsmus
Aga kõige paremast asjast ma räägin ka nüüd kohe! Viru Folgist nimelt. Chillisime 2,5 päeva Käsmus koos eesti karvaste ja sulelistega. Ohmigod, sain väga suure ampsu Eesti kultuuri! Eks olin juba pikalt dieedil ka olnud, polekski saand vähemaga leppida. Ohhsapoisss, missuguseid mõnusaid muusikalisi kollektiive on Eestis olemas, millest ma varem midagi ei teadnud. Ja ma arvan, et põhjus polnd selles, et ma olin pool aastat Eestist ära. Kas teie teate selliseid ansambleid nagu Zetod (-mu uus lemmik!!!), Klapp, Virre+? Okei, kui teadsite, siis vbl oli ikkagi põhjus pikalt äraolemises. Igastahes ma olen nüüd Zetode fänn! Siit saab näha väikest juppi Zetode ja Tsibihärglaste esinemisest Viru Folgil.

Naeruteraapia luule abiga
Esile tõstaksin veel luuleõhtut, kus ma end lausa nagiks pidin naerma. Ammu polnd nii südamest naerda saand. Pidin kohe muru peale pikali viskama, et üldse kuidagi oldud saaks )) Oma ja üksteise luuletusi esitasid Jaan Pehk, Contra ja Olavi Ruitlane. Panin paar näidet torru üles kah, kes tahab, saab vaadata: vol 1, vol 2. Mu kaameral kahjuks seda naerustabilisaatorit või asja ei ole, mistõttu pilt veidi väriseb aegajalt, a kui te samal lainel olete ja samas rütmis naerate, siis peaks ju kõik täitsa sujuv paistma…

Käsmu laht on esimene…

Pohjannaula

Mis veel meeldis? Paljutki meeldis veel! Avastasin enda jaoks veel ühe hea bändi. Pohjannaula. Soome bänd. Rokkisid ja folkisid täiega! Aga Zetod olid ikkagi nunnumad Siis veel Jääboiler, Chalice, Indigolapsed, Peeter Rebane ja Lauri Saatpalu, Tõnis Mägi ja Riho Sibul jnejne. Ja siis kui Zetod olid meid täitsa kuumaks juba kütnud, tuli pealavale VLÜ. No mis sa hing veel ihaldad! Nad tantsitasid rahvast kauemgi kui ette nähtud – pooleteist tunni asemel üle kahe tunni! Seetõttu ma sain oma sünnipäeva alustada VLÜ pilli järgi trallitades. Lihased annavad veel tänasenigi tunda. Mõnna Sai tantsu keerutatud ja kaasagi lauldud.
Käsmu Laht on esimene kõigi teiste seas!
Vaata, ta-na-naa-na, ka meie samas reas.
Käsmu Laht on esimene kõigi teiste seas!
Vaata, ta-na-naa-na, ka meie samas reas……..

Järgmiseks ootab meid “Kiri sõbrale“ kontsert KUMU hoovis, “Ruja“ rockooper Tartus, The Wailersi kontsert Pirita kloostri varemetes ja ehk veel midagi nipet-näpet. Mõnus on.

Oleks ju patt mitte Šveitsi minna, kui pool aastat Austrias elad… Raimpsi sõps Yves lubas öömaja ka pakkuda. Mis sa hing veel ihaldad. Mõeldud, tehtud! Rentisime auto ja sõitsimegi Šveitsi.

Muide Šveitsi piiril oli tõeline piirikontroll. Küsiti passe, juhilube ja autodokumente. Ja et kas on deklareeritavat kaupa. Millal ma viimati siukseid sõnu kuulsin, ei mäletagi. Pärast Yves rääkis meile, et mõnikord nad otsivad auto läbi kah. On teatud alkoholi, tubaka ja isegi toidukaupade piirangud. Meil siis vedas, et ei otsitud. Meil ju terve kott igast odavat Saksast ostetud söögi- ja joogikraami täis. Ega me siis ei teadnud, et ei tohi viia… 

Rikas rahvas
Muide restoranides olevatki hinnad peamiselt sellepärast nii ropult-ropult kallid, et nad tohivad ainult kohalikku liha kasutada. Imporditud lihatoite ei või restoranides pakkuda. Ja kohalikke talupidajaid on piisavalt vähe selleks, et nad saaksid päris hästi teenida. 

Ja šveitslasel on piisavalt palju raha kah, et ikka kõige selle eest maktsa. Keskmine palk olevat 6 000 franki, mis on laias laastus 60 000 Eesti raha. Miinimumpalk 3 000 franki. Ja Yves ütles, et makse ta maksab kuskil 11-12% oma aastase tulu pealt. Kusjuures Yves arvas, et hinnad ei ole mitte kõrge käibemaksu pärast kallid, vaid üldiselt just selle pärast, et rahvas on suht rikas ja saab endale kalleid asju lubada. Mõned hinnanäited:
* Coca Cola 0,5 l -> 2,50
* Šokolaad 100 g (kõige odavam) -> 1,95
* Üks banaan -> 0,50-0,80
* Kirsikilo -> 17,00
* Turisti T-särk -> 30,00
* Kingad -> alates 200,00
* jne jne -> paljupaljupalju

Õnneks bensiin oli odavam kui Saksas ja Austrias, nii et vähemalt ringi sõita sai vabalt. Kus me siis käisimegi…

Maestrani šokolaadivabrik Flawilis
Esmalt käisime Maestrani šokolaadivabrikus ekskursioonil. Saime alustuseks kõiki sorte maitsta ja 5 lühi(promo)filmi vaadata. Seejärel viidi meid külastajate galeriisse, mis oli ehitatud vabriku kohale. Nägime, kuidas šoksid liini peal liiguvad ja inimesed seal ümber askeldavad.

Eriti huvitav oli siis, kui masinal mingi tõrge tekkis. Näiteks seal oli üks pakkimismasin, mis nii tark ei olnud, kui ta oleks pidand olema. Naised seal ümber olid väga vihaste nägudega. Üks hakkas komme paberist välja võtma ja viskas need ühte suurde kasti. Kõik need pidavat uuesti ülessulatamisele minema ja sellest materjalist jääb aind 10-20% järgi, mis siis lõpuks jälle šoksiks vormitakse.

Aga ühe masina kohta rääkis giid uhkusega hääles, et see on väga tark. Et kõik värvilised kommid (näiteks kummikarud) või siis värviliste paberitega kommid pakitakse selle väga targa masinaga. See masin näeb värve ja paneb igasse pakki võrdse arvu komme igast värvist ja samal ajal peab silmas, et paki kogukaal ikka õige oleks. Tuuri lõpetuseks sai muidugi poes käia ja igast maiust kaasa osta, mis mul juba otsas on.

Mount Säntis
Käisime 2500m kõrgusel Mt Säntise tipus. “Käisime” on tglt vale sõna. Sinna sai jalgsi ka matkata, aga me läksime gondliga. Jalgsi oleks plätudega lume sees suht karm olnd, ma pakun. Säntise tipust näeb selge ilmaga 4 riiki – Saksat, Itaaliat, Austriat ja Liechtensteini. Me nägime kahjuks aind Austriat, aga vähemalt oli teadmine, et KUI oleks igalpool selge, siis saaksime nii paljusid maid korraga näha…

St Gallen
St Gallen oli see koht, kus me ööbisime. Yves’i ja tema tüdruku juures. Yves näitas meile linna ja oma töökohta. Tema töökoht (ülikool) asub ka mäe otsas ja tema professori aknast on Mt. Säntis näha. Lehmad näksisid kellade kõlisedes muru ülikooli kõrval, üks jalg lühem kui teine. Vähemalt nii paistis… St. Galleni raamatukogu oli võimas! Hämmastavalt ilus. Pildi sain google’ist, kahjuks seal ise ei võind teha. Raamatuid laenutada ka muidugi väga lihtsalt ei saa. On mingit eriluba vaja taotleda. Raamatud on kuni 1300 aasta vanused – enamus keskajast. Kokku 160 000 raamatut, millest 2100 on käsitsi kirjutatud.

Lugano ja Mendrisio
Lugano on müstiline koht. Oleks nagu Vaheme kuurort. Palmid ja sinine vesi. Samas on mäed ümber, kusjuures mäed on lumiste tippudega. Kõik on olemas. Tahad, peesita rannas, tahad, mine suusatama. Mõnus.

Lugano on põhimõtteliselt juba Itaalia tegelt. No ametlikult on Šveits, aga elu on ikka suht Itaalia juba. Isegi teedemärgistus oli juba selline, et mõnikord võis mõnest märgist mitut moodi aru saada ja mõnikord olid üldse märgid puudu. Aga siiski tunduvalt edulisem kui päris Itaalias

Luganost lõuna pool asub Mendrisio, kuhu läksime ainult FoxTowni pärast. Yves ja Gulnaz soovitasid. Ja tasus minna küll. Foxtown on nimelt igast Guccide ja Versacede ja muude selliste nö “vabrikupoed”. Müüakse põhiliselt eelmise hooaja kaupu u poole odavamalt. Mina siiski endale ei Chaneli ega Valentino kleiti ei saanud, sest minu rahakott ei olnd isegi 70%-lise allahindlusega nõus. Üks ilus kleit, mida proovisin, maksis 2300 franki. Muidugi paar 6000- ja 8000-frangist kleiti olid ka üsna ilusad, a ma igaks juhuks neid proovima ei hakand. Pärast ei tule seljast ära enam…

Zürich
Linn nagu linn ikka. Ei midagi erilist. Jube kallis aind. Ja palju panku. Kuna Maestrani kommid täiesti ette hoiatamata otsa said, läksime Zürichis asuvasse Lindti vabrikupoodi kah. Tglt tahtsime muuseumisse ka minna, aga see oli kahjuks renoveerimisel. Saime siis kogu planeeritud aja hoopis poes mööda saata. Nüüd peaks šokse vast ikka kingitusteks ka jätkuma.

Rheinfall
Euroopa suurim juga allavoolava veekoguse poolest. Super vaated! Pole sõnu.

Stein am Rhein
Väga armas linnake. Vanalinnas peaaegu kõikidel majadel seinamaalingud. Ilus, vaikne, puhas, armas. Aga elada seal ei tahaks. Igav hakkaks vist.

Sellistes kohtades me siis käisimegi. Soovitan soojalt. Šveits on ses mõttes müstiline, et sa saad pmtslt korraga nagu mitmes riigis käia – Saksas, Itaalias, Prantsusmaal. Samuti saad ühe päeva jooksul käia rannas ja mäel. Aind et raha peab puuga seljas olema. Kui Šveitsi sõber aitab, siis on täitsa talutav. Tänud Yves’ile ja Gulnazile!

KOREALANE NUKYUNG KIM AKA NOI
Kõige erilisemad kogemused on mul korealastega suheldes olnud. Neid on siin lausa 10. Nad on kuidagi hästi austavad ja alandlikud, siuksed teistmoodi kohe. Aga väga hea on nendega suhelda. Tegelt ükskord oli mul täitsa halb tunne kah. See oli siis, kui meil oli Noiga plaan koos Hispaaniasse reisida. Muudkui otsisime meile mõlemale sobivaid kuupäevi ja lõpuks leidsimegi.

Läks siis mõni aeg mööda. Keegi koputab mu uksele. Häästi tasakesi, nagu ei tahaksi, et ma kuuleks. Aga ikka kuulsin. Kui ma Noi nägu nägin, sain juba aru, et ta vist ei saa Hispaaniasse sõita. Kukkus siis vabandama hullult. See oli vääääga pikk protsess. Üritasin küll pidevalt vahele segada ja öelda, et pole hullu, kõik on ok, ärgu põdegu. Tema ikka muudkui vabandas ja lõpuks pani kaks kätt kokku (nagu palvetades) ja laskus põlvili. Isber, ma tahtsin teda lausa füüsiliselt püsti tirida, aga suutsin end talitseda. Siis mul oli küll väga halb tunne. Et vaesekene, kui suur teema see tema jaoks ikka on. Või et kas ma olen siis nii hirmuäratav või mis iganes…

Olin kimbatuses. Ei teadnud, mida ma ütlema või tegema pean, et ta lõpuks vabandamise lõpetaks. Džiisas, see oli halb tunne. Lõpuks kükitasin tema kõrvale ja üritasin tema vabandusi katkestades kinnitada, et kõik on ok. Kui ta lõpuks mulle jälle silma julges vaadata, siis üritasin võimalikult pikalt seletada, kuidas ikka kõik on korras ja probleemi pole. Püüdsin hästi kiiresti hästi palju sõnu produtseerida kinnitamaks, et kõik on hästi. Oumaigaad. Oli keeruline. Lõpuks õnnestus ta maha rahustada.

Noi muide õpib üldse skulptuuri ja võtab siinsetest ainetest ainult Deutschi ja Arab World Studies aineid. Mulle ta väga meeldib. Siuke kunsti-inimene. Muidugi sellega tuleb arvestada, et ta oma meelt muudab suht tihti ja mingi asja otsustamine on tema jaoks alati väga keeruline tegevus. Temaga on lahe, sest kunagi ei tea, mida temast järgmiseks oodata. Ja siis muidugi kõik korealased teevad SUPERHÄSTI süüa! Siuke resto-toit, et keele viib alla. Mmmm…

TAE SUK
Üks korealastest on Suk – meie tantsu- ja pullistaar! Kõige lõbusam sell Tema võitis meil ju joodeldamisvõistluse ära Väga hea kohanemisvõimega, peaks ütlema. Tuleb siia ja kohe esimesel peol hakkab joodeldama. Hämming. Tark kah. Ja süüa teeb hästi. Nagu korealased ikka.

SOMIN LEE
Veel üks korealane – Somin. Tema on ka, nagu kõik korealased, hästi arvestav ja abivalmis ja lahke ja ja ja… Tema on mu küpsisetordi fänn nr 1. Reklaamib seda kõigile, nii et, kes iganes mulle külla plaanib tulla, peab nüüd neid kandilisi küpsiseid kaasa tooma. Ja Somin teeb väga häid KIM PAP’e. See on pmtslt nagu sushi, aga tema sõnul ikkagi “totally different”. Kui sa ütled tema KIM PAPI kohta sushi, saad kohe ühe pika-pika kokandusloengu osaliseks.

GABRIELA Ecuadorist
Ecuadori Gabi. Väga konservatiivne. Tema ei mõista seda, kuidas on võimalik, et jõusaali duširuumis ei ole igale inimesele oma dušikabiini. Et kõik naised pesevad korraga ühes ruumis. Ja mis siis veel ühissaunadest rääkida… Hakkab jubedalt kokutama suurest hämmingust, kui ühissaunade teema üles võtta.

Üks päev ta just tutvustas mulle Ecuadori natuke. Rääkis, et see on üks pisike riik. Ainult 14 miljonit inimest. Väga väike. Tema linn on 2500 m kõrgusel merepinnast, ümber on veel kõrgemad mäed, aga seal keegi mägedes matkamas ei käi. Ei olevat populaarne. Keskmine palk on u 200 eurot kuus. Poes käiakse kaks korda kuus ja siis ostetakse kaks kärutäit kraami. Poodides on asjade pakkijad ja autoni viijad. Inimestel ju tööd vaja. Ja seal tavaliselt aind isa käib tööl, ema on lihtsalt ema. Kusjuures ülikool oli rämedalt kallis. Semestritasu oli mingi 1500 EURi… Ja kui mõelda, et peres on kolm last ja aind isa käib tööl ja saab 200 Euri kuus, siis noh… Gabi isa peab küll kullasoonele olema sattunud.

SALMA Tšaadist
Salma on üks mu lemmikutest. Sündinud Tšaadis, kolis millalgi lapsena Prantsusmaale, kus tema vanavanemad juba ees elasid. Alati rõhutab, et ta on ikkagi Tšaadist pärit. Vendade-õdede arvu ütlemiseks vajas natuke mõtlemisaega. Ei olegi aru saand, kas ta siis teab päris kindlalt, palju tal neid on või mitte. No, ta isal on mitu naist. Ja ega ta neid naisi ju ka kõiki ei tea. Moslemite värk. Salma alati hilineb igalepoole. See ka aafrika inimeste värk. Kõike tuleb ju teha hingega ja kiirustamine ei ole hea. Elu kulgeb.

DUNG pmtslt Prantsusmaalt
Vietnamist pärit Prantsusmaal elav metromees. Kui muusika läheb käima, siis tal tuleb kohe beat sisse. See mulle meeldib. Kui keegi teine ei viitsi tantsida, siis temaga ikka saab

MATHIAS Saksast
Stuttgartist pärit “välistudeng”. Tuli tegelt Kufsteini õppima aind selle pärast, et ta tahtis EURO 2008-l vabatahtlikuna töötada. Kufsteinist on ju lähem Innsbrucki sõita. Masterplan missugune. Tema mängib meile KUFA pidudel parimat muusikat. Ka näiteks SKA-Faktorit, sest et ta lihtsalt ei suuda mulle “EI” öelda

KATERINA jumal teab, kust
Eestis sündinud venelane, kes 5 aastat eland USAs. Eesti keelt enam kahjuks ei räägi. Aga saangi temalt siis inglise kõnekeelt õppida. Katerinale (enne oli ta tglt Jekaterina, aga muutis USAS oma nime ära) ma saan pidevalt meestenõu jagada. Kui tal jälle mingi küss on, siis ikka tuleb minu kui kogenud abieluinimese juurde nõu küsima. Kahjuks siiani pole veel asja saanud…

LAURA Mehhikost
Mehhiklased on suht usklikud. Kui neil mingi küss on, siis ikka piibel on abiks. Laura on veel sellest kõige parem näide. Ta põhimõtselt enne piibeldab ja kui ei leia, mis vaja, alles siis guugeldab. Huvitub igast suheteteemadest, sest neil kodus seksist ja armastusest ei räägita. Et lugegu parem piiblit, mitte ärgu mõelgu hulle mõtteid.

WIL Austraaliast
Depressiivne narkar ja alkohoolik, aga tegelt hea inimene. Käis isegi Eestis ilusaid tüdrukuid otsimas. Austraalias pidavat Eesti ilusad tüdrukud väga kuum teema olema. (Ei tea, võibolla Martin oskab kommenteerida…) Wil arvas, et kõik maailma tippmodellid tulevad Eestist… Kui Eestist tagasi tuli, siis rääkis mulle, et kõige rohkem avaldas talle muljet hoopis Tallinna vanalinn… Ähh, milline ilus tüdruk tahakski Austraalia narkarit, onju…

KIME
USAS sündinud vietnamlane. Väga hea huumoriga. Täiesti mitte-ameeriklane. Huvitub kõigest, k.a. sellest, mis väljaspool USA piire. Teda huvitab kõik, peaasi, et see poleks mainstream. Kuulab punki. Hardcore punki. Teeb ka hästi süüa. Tema boyfriend on JoJo maailmameister. Õnneks toimusid maailmameistrikad tema osariigis. Õnneks sellepärast, et ta pole eales osariigist välja sõitnud ja kui Kime teeb ettepaneku kuskile reisida, siis boyfriend “What? You mean OUT OF THE STATE???” Vat see on minu meelest täiesti ameeriklane. Tüüpish.

AGNE Leedust
Kui Lätist tulnud tüdrukud ja poisid on kõik tegelt venelased, siis leedukas on ikka täitsa leedukas. Agnega me näitasime juba esimestel pidudel Balti tantsutaset. See oli hämmastav, kuidas kõik tõmmud “kuumaverelised” lõunamaalased käed ristis ühelt jalalt teisele tammusid… Mis mõttes nagu??? Nii me siis Agnega tegimegi tantsuotsasid lahti iga kord. Lõpuks hakkasid mehhiklased salsat panema nii nagu neile kohane, lätlased (loe: venelased) võtsid jookidega tuurid üles ja lõpuks tuligi ülejäänud seltskond ka järgi. Agnega sai veel põnevaid lugusid Balti ketist ja nõukogude ajast räägitud. Meie olime siis küll nii väikesed põnnid veel, aga targutada sellel teemal ikka ju võis

MINA KAA
Tuleb ikka ise ennast kiita, kui keegi teine seda ei tee. Ma mõtsin siin seda, et kui keegi minu kohta midagi sellelaadset kirjutaks, siis ta ütleks, et Gerda on see, kes ei oska aeglaselt kõndida. Ja see, kes teeb maailma parimat küpsisetorti Ja see, kellel on mehega hullumoodi vedanud Aga ma siin jätaks pooleli, mudu te lähete liiga kadedaks kõik seal. Ma ise imestan kah, et ma nii lahke olen Ja nii õel, nii õel.

Enivei, nüüd siis teate, kellega ma koos elan, õpin ja reisin. Igav igastahes ei ole. Paljudest jäi muidugi kirjutamata. Ei jaksa lihtsalt rohkem. Meid ju siin 96 välistudengit pluss veel kohalikud, kellega kahjuks eriti kokku ei ole puutunud. Need on siuksed tuupurid, et ei satu meiega eriti tihti pidudele ja reisidele. (Sain ikka ära äsada )

Kui nüüd aus olla, siis nägin selle nädalaga rohkem loodust ja erinevaid väikseid külakesi kui kogu siin oldud aja jooksul. Muidu ju põhiliselt rongiga igast linnades käidud, a nüüd sai ikka maastikku ja mäestikku lähemalt kaeda.

Ma pikalt jälle ei vinni jahuda, ilmad on siin superhead, ei tahaks eriti arvuti taga istuda. Pealegi tuleb kohe uus roadtrip. Seega panen siis seekord jälle pigem pilte Kel väheks jääb, siis rohkem saab Nagist.

Malta oli totaalselt erinev Sitsiiliast. Sitsiilia oli ka muidugi tore ja kihvt, kuigi liiga räpane ja väga kreisi (samas üliefektiivse!!!) liiklusega (loe sellest Raimpsi blogist). Malta oli puhas, tuul ei keerutanud prügi näkku ja sai vahelduseks jälle kehakeele harjutamisele inglise keelt praktiseerida.

Kollaste majadega minimaa
Nii harjumatult pisike on see saareke. Tglt Malta koosneb mitmest saarest, ülejäänud on veel väiksemad. Rahvast on küll ca 400 tuh, aga pindala on kõigest 316 km2. Kui kaardi järgi kuskile minna, siis jõuavad kõik kohad ootamatult ruttu kätte. Pärast Maltat oli muidugi jälle raske harjuda Catania linnakaardi mõõtkavaga.

Esimene asi, mis silma torkas, oli Valletta hoopis teistsugune arhitektuur. Suurtest ja väikestest liivakollastest plokkidest hooned, müürid ja sillad. Üldse oli kõik väga kollane. Ja PUHAS!

Briti mõjud
Teine huvitavus oli malta keel. See kõlab nagu araabia ja itaalia keele segu, vahepeal on tekstis eristatavad mõned inglisekeelsed väljendid. Näiteks toilet paper ja five euros. Ülejäänd tekstist midagi aru ei saand. Kui nad taipavad, et tegemist on turistiga, siis muidugi räägivad väga selget inglise keelt. Inglise ajast (1814-1964) on neil ka vasakpoolne liiklus. Ei ole head ilma halvata. Õnneks me läksime Maltale ilma autota. Sarnaselt Inglismaaga on seal ka punased telefoniputkad ja ümarad postkastid, taksod ja bussid on seevastu omapärased. Bussid on iidamast-aadamast. Tossupommid. Aga saare ühest otsast teise sõitmiseks kulub aind kolmveerand tundi, nii et pole hullu midagi.

Sõitsimegi bussiga Vallettast Golden Bay’sse, mis asub Malta saare läänerannikul. See pidavat Malta kõige parem rand olema. Täitsa usun. Päris ilusad vaated. Üldse Malta nägi välja nagu klišeed mingitest muusikavideodest.

Väga usklik rahvas
Veel peab mainima, et 98% rahvastikust on katoliku-usku ja seega on Malta kõige katoliiklikum riik terves ilmas. Seda oli seal ka tunda-näha. Kirikud olid suht uhked ja tavalistel majadel olid välisnurkadele pandud jumalateemalised skulptuurid, mis pidavat elanikke “hukatuse” eest kaitsma. Ja poodides müüdi ka igast jumalateemalist tavaari.

Maltast sai nüüd ainult natuke hambaauku tegelt. Saime korraks maitse kätte. Ühepäevase mulje põhjal võib küll öelda, et maitse oli hea ja tahaks tagasi minna. Lõpetuseks veel mõned fotod kah, sest pilt ütleb rohkem kui 300 sõna või palju mul neid siin oligi… Saingi siis seekord enam-vähem lühidalt hakkama. Pai mulle!

PS: Pean ikka veel paar sõna ütlema. Selle Mosta kirikuga (ülaloleval pildil) oli huvitav lugu. 1942.a. 9. aprillil lasti kiriku kohal ja lähiümbruses lennukist 3 pommi alla, millest üks (200-kilone) kukkus läbi kupli samal ajal, kui 300 inimest kirikus missa algust ootasid. Pomm ei lõhkenud. Selle pommi imitatsioon on kirikus inimestele vaatamiseks pandud. Pealkirjaks “The Bomb Miracle”.

 Nüüd on küll kõik.

Graz on suuruselt teine linn Austrias (pärast Viini). Rahvastik u 250 tuh. Vanalinn on suur ja ilus. Andis ikka jalutada. Linna modernne külg on ka kihvt. Graz oli 2003. aastal Euroopa kultuuripealinn. Ütleme nii, et see on oma sügava positiivse jälje jätnud.

Positiivne oli see, et kohe rongijaamast saime väga mõistlikud teejuhid endale, kus olid kirjas erinevad võimalikud marsruudid koos vaatamisväärsuste kirjeldustega. Kui niisama oleks jalutand, poleks teadnudki, et nii huvitava tähendusega majadest või skulptuuridest mööda jalutasime.

“Friendly alien” oli kohalik KUMU
Kõige ägedam oli kunstihoone. Eriti väljast. Nagu UFO oleks vanalinna vanade kirikute ja villade vahele maandunud. Seest oli ka päris äge – siiru-viiruline. Kunsti oli seal mitmesugust. Modernne kõik. Näiteks “Camera Austria” tubades sai vaadata filmikesi ja fotosid jalgpalli treeningutest ja liinitööd tegevatest inimestest ehk siis põhiliselt suikuvatest, ajalehte lugevatest, ristsõnu lahendavatest, suitsetavatest ja raamatut lugevatest ja samal ajal liine “jälgivatest” inimestest. “Mäng ja töö” oli vist näituse nimi.

Veel oli seal hull fäänsi 70ndate mööblidisain. Kellegi itaallase tehtud. Et igast mööblitükist saad midagi muud kokku klapitada – köögi saad magamistoaks muuta ja mis iganes… Väga pull värk. Ja muideks tänu VorteilsCardile saime sinna kunstimajja täitsa tasuta sisse kah.

Veel üks kihvt asi oli see kohvik, mis on jõe sisse ehitatud. Hakkab juba Dubai poole kiskuma varsti, mul on tunne… Ühesõnaga, Murinsel on selle nimi. Jalutad ühelt kaldalt peale, siis saarelt leiad kohviku, vabaõhulava ja laste mänguväljaku ja siis teisele kaldale.

Kassa oli, aga kassapidajad?
Ja veel üks huvitavus oli iseteeninduskassa. Käisime SPARis söögipoolist ostmas. Tooted tuli ise läbi piuksutada ja siis ka ise automaadis sulliga või kaardiga nende eest ära maksta. Milleks poemüüjad??? Muidugi sel ajal, kui meie oma kaupade piuksutamisega üritasime toime tulla, tekkis meie taha hullem järjekord. Lõpuks mingi naine tuli ja aitas meil ilma triipkoodita apelsinimahla ära regada.

Laupäeval jõudsime veel Shlossbergi mäel (475m) jalutada ja siis Schlossbergplatzile Šveitsi-Tšehhi jalkukohtumist vaatama. Päris palju kiirabit ja politseid oli kohal. Kui õhtul oma kodumajutust hakkasime otsima, siis jäi tee peale küll nii palju pilves ja alkouimas inimesi, et lausa kõhe hakkas. Ja ega see kodumajutust pakkuv mees ka just kõige usaldustäratavama olemisega polnd. Igaks juhuks keerasin ööseks toaukse seestpoolt lukku. Kaugel see Amstettengi Grazist on, eksju… Spooky.

Aaa… Kapitalisten, nicht Kommunisten
Veel paar sõna majutuse pakkujast. Vaatamata veidi ettevaatlikkust tekitavale välimusele oli omanik küllaltki sõbralik. Väga jutukas oli ja tuli meile ise autoga trammipeatusesse vastu. Raimps ajas taga veidi juttu ka – rääkis, kust tuleme ja mis teeme. Kui mees teada sai, et õpin siin finantsasju, siis hüüdis rõõmsalt “aaa… Kapitalisten, nicht Kommunisten”. See oli vist hea märk… Kohale jõudes pakkus meile tervitusnapsi. Mingi kohalik puskar. Ta lõpuks ei avaldanudki, millest see tehtud oli. Igal juhul ütles, et “ziss iis medzin. Aim ö doktor, ai nõu”. Hüüdis jooki “Styrian Viagraks” ja rääkis, et ta ise ei saa võtta, sest ta naine kaebab, et “tuu matš viagra”:) Nojah… siis ma otsustasingi, et vbl peaks toaukse ööseks kinni panema.

5 cm sumisevat hirmu
Saime ikka rahulikult ära magatud, hommikul äratas meid ilge suur vaablane. Läbi une oli kuulda mingit mesilase suminat, aga see tundus väga kõva mootoriga mesilane olevat. See oli mingi 5cm pikkune jubedus. Ei julgendki teki alt välja tulla. Kõht hakkas juba tühjaks minema, aga ikka tuli jälle teki alla varjuda. Lõpuks lendas aknast välja õnneks. Julge pool tundi vist piilusime seda vaablast teki alt

Trammiga siis saime linna jälle. Muidu trammipilet maksis €1,70, aga pühapäeval ütles trammijuht: “Heute ist frei.” Nujah, okidoki siis. Jalutasime linnas ja uurisime veel mõningaid põneva väljanägemisega maju – puufassaadiga pagaritöökoda ja seinamaalingute ja nikerdustega villad.

Wan-Tan ja seebiveski
Mmmmm, ja siis me käisime hiinakas söömas. Wan-Tan oli superhea. Kahjuks kõht oli piisavalt tühi, et ei taiband pilti teha sellest. Ja siis veel magushapu kana riisiga. (Ja Toomas, ära muretse – meil ei ole veel riisi söömisest silmad pilusse läinud.) Igaljuhul maitses superhästi!

Heh, ja siis rongi WCs oli lahe seep Töötamispõhimõte oli nagu pipraveskil. Võtad pulgast kinni, keerad ja välja tuleb seebipuru. See vist mingi vanaaegne, väga cool, ma polnd varem näind siukest.

Lõpetuseks veel mõned pildid Grazizt:

Aga sellest ma tegelt ei tahtnudki rääkida. Tahtsin ennast välja elada nats. Tahtsin rääkida sellest organiseerimatusest, mis siin valitseb. Loengud endiselt jäävad mõnikord ära. Noh see on ju normaalne, kui õppejõud on haige mõnikord. Aga see on kreisi, et kohalikud tudengid saavad sellest informeeritud vähemalt üks päev enne loengu toimumist (ehk siis mittetoimumist) ja välistudengitele saadetakse info u. tund enne loengu algust. Põhimõtselt meid unustatakse ära koguaeg.  

Täna siis juhtus jälle see, et läksin kooli (nagu enamus välistudengeid) ilma, et oleks enne kooli meilboksi tšekand. Eelmine nädal juhtus sama asi, aga vahe oli selles, et siis õppejõud üldse ei saatnudki meili selle kohta, et ta ei tule. Ja kusjuures ta polnd haige kah mitte. Unustas lihtsalt meie loengu ära. No tere tore!

Uhh, sain ennast välja elada No põhipoint on selles, et oleks ma seda varem teadnud, ma oleks Raimpsiga koos Itaaliasse läind. Täna ju laupäev. Aga nüüd kirjutasin siin hoopis praktikaaruannet samal ajal, kui Raimps Trentot ja uusi itaallaste kiikse avastas. Olen ikka nohik küll.

Subject: How to make sure that you’re Estonian

1. You use the word “normal” if something is ok.
2. When visiting friends abroad you bring along a box of Kalev chocolate.
3. You attended a song festival at least once either as a performer or as a spectator.
4. You know that going to the sauna is 80% about networking and 20% about washing.
5. You are nationalistic about Skype (it is actually an Estonian company).
6. ‘Kohuke’ belongs to your menu.
7. You declare your taxes on the internet like all modern people.
8. You actually believed for a while that Latvians had 6 toes per foot when you heard that as a child.
9. You are convinced that Estonia is very strategically located.
10. You spent at least one midsummer in Saaremaa, Hiiumaa or one of the smaller islands.
11. You can quote films like “Viimne reliikvia” and “Siin me oleme”.
12. You spit three times around your left shoulder for good luck.
13. Words like “veoauto”, “täieõiguslik” or “jää-äär” sound perfectly pronouncable to you.
14. You like bold statements, such as this one…
15. There can never be too much sarcasm.
16. You can at times drink hot tea to hot food.
17. You are disappointed that Jaan Kross never got the Nobel prize in literature.
18. It would not be suprising for English-speakers to find your name naughty (Peep, Tiit, Andres [sounds like undress]) or hippy (Rein, Rain).
19. You have been to Finland.
20. You say ‘Noh’ (sounds like NO) even when you speak English, just to confuse people.
21. You know the lyrics to “Mutionu” and “Rongisõit”.
22. You would never mistaken Kreisiraadio for a radio station.
23. You would agree that wife-carrying is a real sport (at least as long as Estonians are winning).
24. Your best friend’s girlfriend is your English teacher’s daughter and they live next door to your grandparents, who were colleagues with your advisor, who is friends with your…
25. You think that any beverage below 20% is non-alcoholic.
26. You check the thermometer before going out.
27. You look in both directions before crossing the road, even if it’s a one-way street.
28. You grin very mysteriously when people ask about your national food.
29. You teach a non-Estonian speaker the word “Tänan” before “Aitäh”.
30. You put ketchup inside your pasta (french-cooked gourmet faire la finemanger pasta) in order to not to get the ketchup-bowl dirty.
31. You cheated on your husband/wife at least ten times but you still think you’re in a good marriage.
32. When someone asks you “Where is Estonia?” you quickly reply that it’s located in Northern Europe close to Finland…
33. Your grandmother’s “purse” is an old plastic bag that has been reused several times.
34. Sour cream tastes good with everything.
35. A foreigner speaks to you in broken horrible Estonian and you go on and on about how wonderful their Estonian is compared to “the Russians”.
36. You have ever worn or seen anyone wear “karupüksid”.

Mäletan, et kunagi ammu, kui ma veel Ülenurmes elasin, oli elu peaaegu sama spontaanne ja vaba nagu siin. Pärast Tallinnasse kolimist on ainult plaan plaanis kinni. Kalender on sini-puna-roheline… Aga see selleks. Siin Kufsteinis see nii ei ole õnneks Elu on lill Olen nagu see rott selles pehmes lillemeres kõrvaloleval pildil. Ja samas kuklas tunnen, et selja taga istub kass, kes hetkel veel naudib päikesekuumust ja ei ole üldse näljane. Aga kui tuleb sügis, siis… Jeee, whatever… Õnneks on sinna veel aega

Loodus ja laul empsi ja Kiksiga

Niisiis – mis ma siis vahepeal teinud olen… Emps ja Kiks käisid külas. Hängisime niisama Kufsteini peal ringi, käisime looduses, sõitsime ratastega. Mul õnnestus vaheajaks kodudesse sõitnud tudengitelt kaks ratast laenuks saada (Y). (Enamus sõitsidki vaheajaks koju või siis kaugema kandi rahvas külastas teisi Euroopa riike. Mina olin üks vähestest, kes siia jäi.) 

Sai siis empsi ja Kikuga ratastega isegi ühel Korea tüdrukul külas käidud Kiefersfeldenis. Laulsime Singstar’i, mis on peaaegu nagu karaoke. Ainult et teistsugune. Ses mõttes, et oluline on ka õiget meloodiat laulda. Ja õiges helistikus! On kaks mikrit ja ekraanil jooksevad sõnad ja meloodia. Kui õigesti laulad, saad punkte. Asi käib ikka võidu peale, ega laulmine siis niisama oma lõbuks pole onju…

Kiksiga võtsime ette ühetunnise maa ja taeva vahel rippumise – sõitsime jalgade kõlkudes 1270 m kõrgusele nats lumisele mäenõlvakesele. Sealt saab edasi matkata Scheffauerisse, mis on 2111 m kõrgusel. Meie ei matkanud, kell oli juba õhtas, tuul tõusis, mäe otsas oli liiga külm ja ei taht pimeda peale kah jääda. Sõitsime lihtsalt alla tagasi. Ilusad vaated… Aga Raimpsiga kindlasti võtan mingi matkakese ette. Nüüd on ilmad juba täitsa kuumad – saabki karges mägedeõhus jahutust.

Siin mõned pildid meie jalutuskäikudest ja rattasõitudest Kufsteinis:

 Lühivisiit segadustemaale

Eelmine nädal siis vahetasin Münheni lennujaamas empsi ja Kiksi Raimo vastu ära. Päris hea diil mu meelest. Alguses oli küll kurb. Mingi pool tunnikest või kaua ma seal üksinda pidin ootama oma Raimpsikest. Töinasime kahekesi ühe teise Eesti tüdrukuga, kes juba 10 aastat elab Nürnbergis ja kes ka just oma ema Eesti lennu peale saatis. Aga siis tuli Raimps. Rõõmus ja rõõsa nagu tavaliselt Tunne läks kohe heaks tagasi!

Ja Raimpsiga me siis oleme õhtuti koos olnd. Päeval on ta ju tööinime ja ei saa minuga ringi rännata. Aint nädalavahetustel. Läksimegi laupäeval Itaaliasse. Oh sa jeekim neid itaallasi noh… Täitsa kreisid. Nende mõtlemise radadele mina küll pihta ei saa. Loogika puudub. Terve mõistus puudub. Iga sekund peab valmis olema selleks, et keegi ütleb sulle, et “Juuuu heeeev öööö proooobleeeemö. Dö faiiin iiiis fiftiii juuurooosö.” Nüüd ma üldse enam ei imesta, miks meil eelmine kord üks tegelinski kupees istmete all peidus oli. Isegi sõidaks jänest, kui julgeks. Aga ei julge. Jänes on püksis ja süda on saapasääres, kui kujutan ette seda kurja kontrolöri mind avastamas.

Aga käisimegi siis Raimpsiga Itaalia saapasääres – nimelt Riminis. Rongiga loomulikult. Asub see Itaalia idarannikul. Kogesime igasugu veidraid sehkendusterohkeid seiku, mis on Itaaliale igati omased. Algul tunduvad need tüütud olukorrad, aga kui neid on palju ja neid juhtub pmtslt iga minut, siis on see kõik juba väga naljakas. Nendest võiks kohe eraldi jutukese kirjutada. Vbl ma teen seda hiljem. Või tegelt… Äkki kribab Raimps sellest ühe lõbusa lookese, mida saate millalgi varsti lugeda (www.raimpsiread.wordpress.com).

Igastahes praegu panen ruttu selle postituse teele, et te mu pärast ei muretseks. Ja nuusutan oma lille edasi. Praegu on see kastaniõie lõhnane. Magus. Ja kõik sõpsid on endiselt külla oodatud!!!

Lõpetuseks veel paar pildikest Riminist kah. Päikest teile!