Ringsõiduke Šveitsis (15.-19.07)

Oleks ju patt mitte Šveitsi minna, kui pool aastat Austrias elad… Raimpsi sõps Yves lubas öömaja ka pakkuda. Mis sa hing veel ihaldad. Mõeldud, tehtud! Rentisime auto ja sõitsimegi Šveitsi.

Muide Šveitsi piiril oli tõeline piirikontroll. Küsiti passe, juhilube ja autodokumente. Ja et kas on deklareeritavat kaupa. Millal ma viimati siukseid sõnu kuulsin, ei mäletagi. Pärast Yves rääkis meile, et mõnikord nad otsivad auto läbi kah. On teatud alkoholi, tubaka ja isegi toidukaupade piirangud. Meil siis vedas, et ei otsitud. Meil ju terve kott igast odavat Saksast ostetud söögi- ja joogikraami täis. Ega me siis ei teadnud, et ei tohi viia… 

Rikas rahvas
Muide restoranides olevatki hinnad peamiselt sellepärast nii ropult-ropult kallid, et nad tohivad ainult kohalikku liha kasutada. Imporditud lihatoite ei või restoranides pakkuda. Ja kohalikke talupidajaid on piisavalt vähe selleks, et nad saaksid päris hästi teenida. 

Ja šveitslasel on piisavalt palju raha kah, et ikka kõige selle eest maktsa. Keskmine palk olevat 6 000 franki, mis on laias laastus 60 000 Eesti raha. Miinimumpalk 3 000 franki. Ja Yves ütles, et makse ta maksab kuskil 11-12% oma aastase tulu pealt. Kusjuures Yves arvas, et hinnad ei ole mitte kõrge käibemaksu pärast kallid, vaid üldiselt just selle pärast, et rahvas on suht rikas ja saab endale kalleid asju lubada. Mõned hinnanäited:
* Coca Cola 0,5 l -> 2,50
* Šokolaad 100 g (kõige odavam) -> 1,95
* Üks banaan -> 0,50-0,80
* Kirsikilo -> 17,00
* Turisti T-särk -> 30,00
* Kingad -> alates 200,00
* jne jne -> paljupaljupalju

Õnneks bensiin oli odavam kui Saksas ja Austrias, nii et vähemalt ringi sõita sai vabalt. Kus me siis käisimegi…

Maestrani šokolaadivabrik Flawilis
Esmalt käisime Maestrani šokolaadivabrikus ekskursioonil. Saime alustuseks kõiki sorte maitsta ja 5 lühi(promo)filmi vaadata. Seejärel viidi meid külastajate galeriisse, mis oli ehitatud vabriku kohale. Nägime, kuidas šoksid liini peal liiguvad ja inimesed seal ümber askeldavad.

Eriti huvitav oli siis, kui masinal mingi tõrge tekkis. Näiteks seal oli üks pakkimismasin, mis nii tark ei olnud, kui ta oleks pidand olema. Naised seal ümber olid väga vihaste nägudega. Üks hakkas komme paberist välja võtma ja viskas need ühte suurde kasti. Kõik need pidavat uuesti ülessulatamisele minema ja sellest materjalist jääb aind 10-20% järgi, mis siis lõpuks jälle šoksiks vormitakse.

Aga ühe masina kohta rääkis giid uhkusega hääles, et see on väga tark. Et kõik värvilised kommid (näiteks kummikarud) või siis värviliste paberitega kommid pakitakse selle väga targa masinaga. See masin näeb värve ja paneb igasse pakki võrdse arvu komme igast värvist ja samal ajal peab silmas, et paki kogukaal ikka õige oleks. Tuuri lõpetuseks sai muidugi poes käia ja igast maiust kaasa osta, mis mul juba otsas on.

Mount Säntis
Käisime 2500m kõrgusel Mt Säntise tipus. “Käisime” on tglt vale sõna. Sinna sai jalgsi ka matkata, aga me läksime gondliga. Jalgsi oleks plätudega lume sees suht karm olnd, ma pakun. Säntise tipust näeb selge ilmaga 4 riiki – Saksat, Itaaliat, Austriat ja Liechtensteini. Me nägime kahjuks aind Austriat, aga vähemalt oli teadmine, et KUI oleks igalpool selge, siis saaksime nii paljusid maid korraga näha…

St Gallen
St Gallen oli see koht, kus me ööbisime. Yves’i ja tema tüdruku juures. Yves näitas meile linna ja oma töökohta. Tema töökoht (ülikool) asub ka mäe otsas ja tema professori aknast on Mt. Säntis näha. Lehmad näksisid kellade kõlisedes muru ülikooli kõrval, üks jalg lühem kui teine. Vähemalt nii paistis… St. Galleni raamatukogu oli võimas! Hämmastavalt ilus. Pildi sain google’ist, kahjuks seal ise ei võind teha. Raamatuid laenutada ka muidugi väga lihtsalt ei saa. On mingit eriluba vaja taotleda. Raamatud on kuni 1300 aasta vanused – enamus keskajast. Kokku 160 000 raamatut, millest 2100 on käsitsi kirjutatud.

Lugano ja Mendrisio
Lugano on müstiline koht. Oleks nagu Vaheme kuurort. Palmid ja sinine vesi. Samas on mäed ümber, kusjuures mäed on lumiste tippudega. Kõik on olemas. Tahad, peesita rannas, tahad, mine suusatama. Mõnus.

Lugano on põhimõtteliselt juba Itaalia tegelt. No ametlikult on Šveits, aga elu on ikka suht Itaalia juba. Isegi teedemärgistus oli juba selline, et mõnikord võis mõnest märgist mitut moodi aru saada ja mõnikord olid üldse märgid puudu. Aga siiski tunduvalt edulisem kui päris Itaalias

Luganost lõuna pool asub Mendrisio, kuhu läksime ainult FoxTowni pärast. Yves ja Gulnaz soovitasid. Ja tasus minna küll. Foxtown on nimelt igast Guccide ja Versacede ja muude selliste nö “vabrikupoed”. Müüakse põhiliselt eelmise hooaja kaupu u poole odavamalt. Mina siiski endale ei Chaneli ega Valentino kleiti ei saanud, sest minu rahakott ei olnd isegi 70%-lise allahindlusega nõus. Üks ilus kleit, mida proovisin, maksis 2300 franki. Muidugi paar 6000- ja 8000-frangist kleiti olid ka üsna ilusad, a ma igaks juhuks neid proovima ei hakand. Pärast ei tule seljast ära enam…

Zürich
Linn nagu linn ikka. Ei midagi erilist. Jube kallis aind. Ja palju panku. Kuna Maestrani kommid täiesti ette hoiatamata otsa said, läksime Zürichis asuvasse Lindti vabrikupoodi kah. Tglt tahtsime muuseumisse ka minna, aga see oli kahjuks renoveerimisel. Saime siis kogu planeeritud aja hoopis poes mööda saata. Nüüd peaks šokse vast ikka kingitusteks ka jätkuma.

Rheinfall
Euroopa suurim juga allavoolava veekoguse poolest. Super vaated! Pole sõnu.

Stein am Rhein
Väga armas linnake. Vanalinnas peaaegu kõikidel majadel seinamaalingud. Ilus, vaikne, puhas, armas. Aga elada seal ei tahaks. Igav hakkaks vist.

Sellistes kohtades me siis käisimegi. Soovitan soojalt. Šveits on ses mõttes müstiline, et sa saad pmtslt korraga nagu mitmes riigis käia – Saksas, Itaalias, Prantsusmaal. Samuti saad ühe päeva jooksul käia rannas ja mäel. Aind et raha peab puuga seljas olema. Kui Šveitsi sõber aitab, siis on täitsa talutav. Tänud Yves’ile ja Gulnazile!