Graz on suuruselt teine linn Austrias (pärast Viini). Rahvastik u 250 tuh. Vanalinn on suur ja ilus. Andis ikka jalutada. Linna modernne külg on ka kihvt. Graz oli 2003. aastal Euroopa kultuuripealinn. Ütleme nii, et see on oma sügava positiivse jälje jätnud.
Positiivne oli see, et kohe rongijaamast saime väga mõistlikud teejuhid endale, kus olid kirjas erinevad võimalikud marsruudid koos vaatamisväärsuste kirjeldustega. Kui niisama oleks jalutand, poleks teadnudki, et nii huvitava tähendusega majadest või skulptuuridest mööda jalutasime.
“Friendly alien” oli kohalik KUMU
Kõige ägedam oli kunstihoone. Eriti väljast.
Nagu UFO oleks vanalinna vanade kirikute ja villade vahele maandunud. Seest oli ka päris äge – siiru-viiruline. Kunsti oli seal mitmesugust. Modernne kõik. Näiteks “Camera Austria” tubades sai vaadata filmikesi ja fotosid jalgpalli treeningutest ja liinitööd tegevatest inimestest ehk siis põhiliselt suikuvatest, ajalehte lugevatest, ristsõnu lahendavatest, suitsetavatest ja raamatut lugevatest ja samal ajal liine “jälgivatest” inimestest. “Mäng ja töö” oli vist näituse nimi.
Veel oli seal hull fäänsi 70ndate mööblidisain. Kellegi itaallase tehtud. Et igast mööblitükist saad midagi muud kokku klapitada – köögi saad magamistoaks muuta ja mis iganes… Väga pull värk. Ja muideks tänu VorteilsCardile saime sinna kunstimajja täitsa tasuta sisse kah.
Veel üks kihvt asi oli see kohvik, mis on jõe sisse ehitatud. Hakkab juba Dubai poole kiskuma varsti, mul on tunne… Ühesõnaga, Murinsel on selle nimi. Jalutad ühelt kaldalt peale, siis saarelt leiad kohviku, vabaõhulava ja laste mänguväljaku ja siis teisele kaldale.
Kassa oli, aga kassapidajad?
Ja veel üks huvitavus oli iseteeninduskassa. Käisime SPARis söögipoolist ostmas. Tooted tuli ise läbi piuksutada ja siis ka ise automaadis sulliga või kaardiga nende eest ära maksta. Milleks poemüüjad??? Muidugi sel ajal, kui meie oma kaupade piuksutamisega üritasime toime tulla, tekkis meie taha hullem järjekord. Lõpuks mingi naine tuli ja aitas meil ilma triipkoodita apelsinimahla ära regada. 
Laupäeval jõudsime veel Shlossbergi mäel (475m) jalutada ja siis Schlossbergplatzile Šveitsi-Tšehhi jalkukohtumist vaatama. Päris palju kiirabit ja politseid oli kohal. Kui õhtul oma kodumajutust hakkasime otsima, siis jäi tee peale küll nii palju pilves ja alkouimas inimesi, et lausa kõhe hakkas. Ja ega see kodumajutust pakkuv mees ka just kõige usaldustäratavama olemisega polnd. Igaks juhuks keerasin ööseks toaukse seestpoolt lukku. Kaugel see Amstettengi Grazist on, eksju… Spooky.
Aaa… Kapitalisten, nicht Kommunisten
Veel paar sõna majutuse pakkujast. Vaatamata veidi ettevaatlikkust tekitavale välimusele oli omanik küllaltki sõbralik. Väga jutukas oli ja tuli meile ise autoga trammipeatusesse vastu. Raimps ajas taga veidi juttu ka – rääkis, kust tuleme ja mis teeme. Kui mees teada sai, et õpin siin finantsasju, siis hüüdis rõõmsalt “aaa… Kapitalisten, nicht Kommunisten”. See oli vist hea märk… Kohale jõudes pakkus meile tervitusnapsi. Mingi kohalik puskar. Ta lõpuks ei avaldanudki, millest see tehtud oli. Igal juhul ütles, et “ziss iis medzin. Aim ö doktor, ai nõu”. Hüüdis jooki “Styrian Viagraks” ja rääkis, et ta ise ei saa võtta, sest ta naine kaebab, et “tuu matš viagra”:) Nojah… siis ma otsustasingi, et vbl peaks toaukse ööseks kinni panema.
5 cm sumisevat hirmu
Saime ikka rahulikult ära magatud, hommikul äratas meid ilge suur vaablane. Läbi une oli kuulda mingit mesilase suminat, aga see tundus väga kõva mootoriga mesilane olevat. See oli mingi 5cm pikkune jubedus. Ei julgendki teki alt välja tulla. Kõht hakkas juba tühjaks minema, aga ikka tuli jälle teki alla varjuda. Lõpuks lendas aknast välja õnneks. Julge pool tundi vist piilusime seda vaablast teki alt 
Trammiga siis saime linna jälle. Muidu trammipilet maksis €1,70, aga pühapäeval ütles trammijuht: “Heute ist frei.” Nujah, okidoki siis. Jalutasime linnas ja uurisime veel mõningaid põneva väljanägemisega maju – puufassaadiga pagaritöökoda ja seinamaalingute ja nikerdustega villad.
Wan-Tan ja seebiveski
Mmmmm, ja siis me käisime hiinakas söömas. Wan-Tan oli superhea. Kahjuks kõht oli piisavalt tühi, et ei taiband pilti teha sellest. Ja siis veel magushapu kana riisiga. (Ja Toomas, ära muretse – meil ei ole veel riisi söömisest silmad pilusse läinud.) Igaljuhul maitses superhästi!
Heh, ja siis rongi WCs oli lahe seep Töötamispõhimõte oli nagu pipraveskil. Võtad pulgast kinni, keerad ja välja tuleb seebipuru. See vist mingi vanaaegne, väga cool, ma polnd varem näind siukest.
Lõpetuseks veel mõned pildid Grazizt:
3 vastust so far ↓
Carola // juuni 10, 2008 kell 9:08 e.l. |
Ilm on täna siinpool maid jahedam kui tavaliselt ning paar vihmapiisa on end maha poetanud, aga vihma ongi vaja… Tööl on kuidagi rahulik ja võiks öelda, et isegi igav
Ja siis aga loed Gerda blogi ning päev läheb koheselt päikselisemaks. Sa ei kujuta vist ette, et mida rohkem sinu reisijutukesi loen, seda enam tunnen, et ei kuulu siia, vaid igale poole – uudistama, avastama, kogema, tutvuma…. Aga kõmm, siis tuleb jälle keegi palvega ja oledki reaalsuses tagasi.
Kas tagasitulles on kavas jälle väike fotoõhtu korraldada? Kui jah, eks me siis jää nädalaks teie juurde paiknema, sest jäädvustusi vist on piisavalt
Igaljuhul kallid sinna kaugustesse ning olge tublid
Ära mõtle sellele, mis sind siin ees ootab – vaid naudi igat hetke ja tunne sellest rõõmu 
Gerda // juuni 10, 2008 kell 11:18 e.l. |
Aitäh, Carolakene!!! Just motlesin, et keegi üldse ei kommenteeri mu jutukesi, et ei teagi, kas üldse loetakse voi mitte
Votan siin jah koigest maksimumi. Reisin igal voimalikul momendil ja naudin koike! Peab vist suve lopus voi sügisel jah lausa fotonädala tegema, et koik muljed räägitud saaks
Olge te ka m6nsad ja kirjutage ikka!
Kallikalli!
Üllatajad ja igavdajad, mõnusused ja tõdemused « Raimpsi biti- ja baidivabrik // august 6, 2008 kell 7:19 p.l. |
[...] Suurimad reisirõõmud Graz. Tõesti-tõesti, Viini ja Salzburgi varjus, ent kindlasti külastamist väärt. Moodne äge arhitektuur ja viisakas vanalinn. Jalgpallimelu oli pealekauba. Grazist kirjutas Gerda lähemalt siin. [...]