Sorry sõbrakesed, et nii kaua pole kirjutanud. Kufsteinis aeg seisab. Üle kahe nädala oli koolivaheaeg. Seetõttu ma ei tea nädalapäevadest ja kellaaegadest mitte möhkugi. Ja ega tglt ei tahagi teada. Mõnus on improviseerida ja olla spontaanne.
Mäletan, et kunagi ammu, kui ma veel Ülenurmes elasin, oli elu peaaegu sama spontaanne ja vaba nagu siin. Pärast Tallinnasse kolimist on ainult plaan plaanis kinni. 
Kalender on sini-puna-roheline… Aga see selleks. Siin Kufsteinis see nii ei ole õnneks 
Elu on lill Olen nagu see rott selles pehmes lillemeres kõrvaloleval pildil. Ja samas kuklas tunnen, et selja taga istub kass, kes hetkel veel naudib päikesekuumust ja ei ole üldse näljane. Aga kui tuleb sügis, siis… Jeee, whatever… Õnneks on sinna veel aega
Loodus ja laul empsi ja Kiksiga
Niisiis – mis ma siis vahepeal teinud olen… Emps ja Kiks käisid külas. Hängisime niisama Kufsteini peal ringi, käisime looduses, sõitsime ratastega. Mul õnnestus vaheajaks kodudesse sõitnud tudengitelt kaks ratast laenuks saada (Y). (Enamus sõitsidki vaheajaks koju või siis kaugema kandi rahvas külastas teisi Euroopa riike. Mina olin üks vähestest, kes siia jäi.)
Sai siis empsi ja Kikuga ratastega isegi ühel Korea tüdrukul külas käidud Kiefersfeldenis. 
Laulsime Singstar’i, mis on peaaegu nagu karaoke. Ainult et teistsugune. Ses mõttes, et oluline on ka õiget meloodiat laulda. Ja õiges helistikus! On kaks mikrit ja ekraanil jooksevad sõnad ja meloodia. Kui õigesti laulad, saad punkte. Asi käib ikka võidu peale, ega laulmine siis niisama oma lõbuks pole onju…
Kiksiga võtsime ette ühetunnise maa ja taeva vahel rippumise – sõitsime jalgade kõlkudes 1270 m kõrgusele nats 
lumisele mäenõlvakesele. Sealt saab edasi matkata Scheffauerisse, mis on 2111 m kõrgusel. Meie ei matkanud, kell oli juba õhtas, tuul tõusis, mäe otsas oli liiga külm ja ei taht pimeda peale kah jääda. Sõitsime lihtsalt alla tagasi. Ilusad vaated… Aga Raimpsiga kindlasti võtan mingi matkakese ette. Nüüd on ilmad juba täitsa kuumad – saabki karges mägedeõhus jahutust.
Siin mõned pildid meie jalutuskäikudest ja rattasõitudest Kufsteinis:
Lühivisiit segadustemaale
Eelmine nädal siis vahetasin Münheni lennujaamas empsi 
ja Kiksi Raimo vastu ära. Päris hea diil mu meelest. Alguses oli küll kurb. Mingi pool tunnikest või kaua ma seal üksinda pidin ootama oma Raimpsikest. Töinasime kahekesi ühe teise Eesti tüdrukuga, kes juba 10 aastat elab Nürnbergis ja kes ka just oma ema Eesti lennu peale saatis. Aga siis tuli Raimps. Rõõmus ja rõõsa nagu tavaliselt Tunne läks kohe heaks tagasi!
Ja Raimpsiga me siis oleme õhtuti koos olnd. Päeval on ta ju tööinime ja ei saa minuga ringi rännata. Aint nädalavahetustel. Läksimegi laupäeval Itaaliasse. Oh sa jeekim neid itaallasi noh… Täitsa kreisid. Nende mõtlemise radadele mina küll pihta ei saa. Loogika puudub. Terve mõistus puudub. Iga sekund peab valmis olema selleks, et keegi ütleb sulle, et “Juuuu heeeev öööö proooobleeeemö. Dö faiiin iiiis fiftiii juuurooosö.” Nüüd ma üldse enam ei imesta, miks meil eelmine kord üks tegelinski kupees istmete all peidus oli. Isegi sõidaks jänest, kui julgeks. Aga ei julge. Jänes on püksis ja süda on saapasääres, kui kujutan ette seda kurja kontrolöri mind avastamas.
Aga käisimegi siis Raimpsiga Itaalia saapasääres – nimelt Riminis. Rongiga loomulikult. Asub see Itaalia idarannikul. Kogesime igasugu veidraid sehkendusterohkeid seiku, mis on Itaaliale igati omased. Algul tunduvad need tüütud olukorrad, aga kui neid on palju ja neid juhtub pmtslt iga minut, siis on see kõik juba väga naljakas. Nendest võiks kohe eraldi jutukese kirjutada. Vbl ma teen seda hiljem. Või tegelt… Äkki kribab Raimps sellest ühe lõbusa lookese, mida saate millalgi varsti lugeda (www.raimpsiread.wordpress.com).
Igastahes praegu panen ruttu selle postituse teele, et te mu pärast ei muretseks. Ja nuusutan oma lille edasi. Praegu on see kastaniõie lõhnane. Magus. Ja kõik sõpsid on endiselt külla oodatud!!!
Lõpetuseks veel paar pildikest Riminist kah. Päikest teile!
