Itaaliast tuleb nüüd üks pikk jutt. Esimene pool jutust on vaatamisväärsustest. Teine osa on veits põnevam – nimelt ühest väiksest actionist, mis meil rongis juhtus. Aga enne siis see asjalikum jutt.
Kui Austria on muusika kodu, siis Itaalia on kunsti kodu. Firenzet, kus me põhiliselt olime, peetakse Itaalia renessanssi hälliks. See linn ongi pmtslt üks suur kunstikogu. See oli keskajal üks olulisemaid Euroopa kaubandus- ja majanduskeskusi. Seetõttu liikus raha, millega sai kunsti rahastada.
Keskaegse majandusliku heaolu hõngu on tunda, kui neid vanu hooneid vaadata. Kõik on väga peenelt dekoreeritud. Vaeva on kõvasti nähtud. Näiteks linna põhiline katedraal (Santa Maria del Fiore) koos oma uhke kõrge kupliga…
Ma ei kujuta ette, kuidas inimesed 600-700 aastat tagasi nende kuplite lagesid maalisid!!! Hullumeelsus! Kunst oli väga hinnas. Eriti Lorenzo de’Medici valitsemisajal. Tema oli see, kelle juures Michelangelo elas mitmeid aastaid. Samuti aitas Lorenzo rahastada Leonardo da Vinci, Sandro Botticelli, Michelangelo ja paljude teiste kunstnike teoseid.
Uffizi muuseum: pikk järjekord, aga tasus seismist
Uffizi muuseumis saab näha meeletult palju maale nii tundmatutelt kui ka ülituntud kunstnikelt. Näiteks olid seal täies originaalsuses üleval Botticelli “Veenuse sünd” ja “Kevad”. See viimane oli ikka päris suur maal – 203 x 314 cm! Samuti olid seal väljas ka Da Vinci, Raphaeli ja Michelangelo kunstiteosed.
Järjekord sellesse muuseumisse oli meeletu! Esimesel päeval üritasime löögile pääseda, aga kuuldes, et üks mees oli järjekorra keskele jõudmiseks juba 2,5 tundi oodanud, loobusime. Läksime järgmisel hommikul pool tundi enne muuseumi avamist kohale. Saba oli mingi 25 m pikk vast. Tunnikese ootasime ja olimegi sees. Ja asi oli ootamist väärt. Kui sa oled Firenzes, siis Uffizi muuseum on kohustuslik!
Taavet, mu Taavet!
Veel käisime Galleria dell’Accademia’s, mille põhiatraktsioon on 517 cm kõrgune täiesti perfektse lihviga Taaveti skulptuur. Tegelikult on Firenzes 3 Taaveti kuju, aga teised kaks on koopiad. Originaal, millega Michelangelo töötas aastatel 1501-1504, asub Akadeemia galeriis juba 135 aastat. Firenze linnavalitsus on avaldanud soovi kuju teise kohta ümber kolida, kuna turistide arv olevat liiga suur. Galeriisse müüdavat igal aastal 1,3 mln piletit! Igastahes ma ei kujutanud varem ette, et see Taaveti kuju nii hiiglaslikult suur on! Ja täiesti perfektsed vormid. Veenid ja kõik pisemadki detailid… Müstika. Ja kas te teadsite, et tema pupillid on südamekujulised? Mina enne ei teadnud. Polnd temaga varem silmast-silma kohtunud…
Pisaga kõik OK: torn endiselt viltu
Firenzest u 1,5 tunni kaugusel on Pisa. Loogiš, et käisime seal ka ära. Pisa linn ise nägi väga rääbakas välja. Nagu täitsa mahajäetud paik oleks olnd (kui mõned bling-bling riiete poed välja arvata – kontrast oli muidugi võimas!). Ja Pisa torn oli endiselt täitsa viltu, nii et tasus käimist 
.
Firenze jäts ruulib!
Ahsoo jah. Kes Firenzesse oma kalli paarilisega läheb, mingu kindlasti Michelangelo platsile päikeseloojangut vaatama. Üliromantiline. Õhk 
on juba aprilis mõnusalt soe. Nagu Eestis sumedatel augustiöödel. Nautige vaadet ja limpsige jäätist. Firenzes olles sõin iga päev vähemalt 3 jäätist. Gelateried on iga nurga peal ja valik on oioi kui lai! Ja maitse on oioi kui hea!!! Toiduga on neil siin üldse hästi. Iga päev sain siukseid gourmet-pastaroogasid, et lihtsalt keele viis alla. Mmmmmm…. (Nüüd on põsed mõnusalt punnis. Pean vist Kufsteinis kähku trenni hakkama tegema. Õnneks mul on jalgratas. Luban, et homme, ei… ülehomme kulutan need jätsikalorid ära :) .)
Trento: ilma veeta Veneetsia
Viimasel päeval käisime Trentos. See jääb täpselt Kufsteini ja Firenze vahele. Trento on väike ca 110 000 elanikuga linnake. Arhitektuur oli suht sarnane Veneetsia omaga. Aga Veneetsias on ilusam. Olime Trentos ainult 4 tundi, nii et jõudsime täpselt ühes lossis käia. See oli ka muidugi põhiliselt maale täis. Selleks ajaks olin maalide vaatamisest suht küllastunud, nii et ma isegi ei mäleta enam, kelle maalid seal olid. Enamus olid kõik usuteemalised. Nagu ikka. “Madonna col Bambino” jmt. Tegelt ma olin nii väsinud, et oleks parema meelega pargis Dante skulptuuri all lesinud ja päikest võtnud. Eriti, kui arvestada seda, et meie peamine eesmärk Trentos peatust tehes oligi poolitada rongisõitu, et ei peaks järjest 8 tundi päikesepaistelisest päevast rongis istumisele raiskama…
Rong, see sõitis tšuhh-tšuhh-tšuhh
Rongisõidust rääkides… Piletite süsteem on väga keeruline. Kui midagi tegemata ununeb, siis võib 50 EURi trahvi saada. Nii et väike õpetus neile, kes Itaalias rongiga plaanivad sõita:
1. Osta rongijaamast pilet kindlaks kuupäevaks ja kellaajaks.
2. Küsi, kas on vaja ka istekoht reserveerida, sest et tavaliselt piletimüüja ise selle peale ei tule, et seda sulle öelda. Kui on vaja, siis tuleb veel 3-4 EURi välja käia, et saada veel üks paber, mida tuleb hoolikalt alles hoida, kui ei taha 50 EURi trahvi maksta. (Meil üks Türgi poiss sai eelmine nädal trahvi.)
3. Komposteeri oma pilet enne rongile astumist. Kui piletil pitser puudub, võid samuti 50 EURile “nägemist” öelda.
Ja veel rongiga sõitmisest Kui me Kufsteinist oma reisi alustasime, valisime öörongi, et jõuaks kohe hommikul 8-ks kohale, et päeva mitte raisku lasta. Olime 6 vastakuti asetseva istmega kupees. Kõik istmed olid hõivatud. Magada eriti ei saanud. Esiteks oli liiga palav ja õhku oli vähe. Teiseks, Itaalia onklid käisid öö jooksul vähemalt 5 korda pileteid kontrollimas. Pluss paar korda käidi lihtsalt ukse vahelt küsimas, et kas meil piletid on olemas. Vastuse “Yes” peale lükati uks kinni ja lahkuti. Pseh. Väga veider. Igaüks vastaks ju “jah” olenemata sellest, kas tal on pilet või mitte… Aga tglt ma ei taht sellest rääkida. Hoopis teisest asjast tahtsin rääkida .
Ja nüüd actionist!
Kui olime juba 3 tundi oma pimedas kupees viisakalt vaikides istunud (sest üks hiinlanna magas), läksid kaks meest välja – üks hästi suur mustanahaline mees ja selle hiinlanna sõber. Kupeesse jäime ainult mina, Florence, Beatrice ja see võõras hiinlanna. Äkki nägin, et selle hiinlanna istme all midagi liigub! Mõtlesin, et silmad väsind ja pime oli kah, et äkki mulle lihtsalt tundus nii. Siis sosistas mulle Flo, et ta nägi vist midagi pea-taolist seal istme all! Hmmm, tundus, et seal istme all on keegi… Flo küsis hästi tasakesi sosistades hiinlanna käest, et kas tema sõber läks sinna istme alla, aga too ei saand üldse küsimusest aru. No muidugi, miks ta sõps oleks pidanud äkki keset ööd istme alla ronima!!! 
Paanika-paanika! Miski liigutas…
Aga siis ma nägin, kuidas üks must käsi häääästi aeglaselt mööda põrandat liikus! Ja sõrmed liikusid!!! Kah aeglaselt. Nüüd oli juba selge, et hiinlanna istme all oli mingi mustanahaline tegelane. Peast käis päris palju mõtteid läbi. Siis jõudis Hiina naisele ka asi kohale. Kargas äkki püsti ja istus teisele istmele. Flo palus tal rahulikult istuda, kuni ta mõne rongiametnikuga tagasi tuleb. Sosistas Beale kah, et ta kindlasti kupeest välja ei läheks. Olime hästi vaikselt ja teesklesime magamist. Olin täiesti rahulik. Samas mõtlesin igasugu versioone, et kes see võib olla ja miks ta seal võib olla – kas ta on varas, kes tuli kuidagi kõrvalkupeest meie kupeesse vargile; kas ta on koos selle suure musta mehega, kes kupeest enne välja läks; kas ta on tagaotsitav ja põgeneb teise riiki; kas ta on seal äkki lämbumas, et ta niimoodi vaevaliselt oma sõrmi liigutas… jnejne.
Eniveis, hiinlana oli täiesti šokis. Pärast paari minutit hakkas hingeldama, võttis oma koti ja läks kupee ukse taha. No kurat, meie pätipüüdmine nii küll ei õnnestu, mõtlesin ma. Siis läks Bea ka välja. Hiinlannale toeks vist. Olingi ainult mina ja see mustanahaline seal 3-se istmerea all. Natuke aega teesklesin veel magamist, aga siis mõtsin, et ta vist on niikuinii juba aru saand, et me teame tema olemasolust. Sest kõik inimesed peale minu olid kupeest väljunud. Otsustasin, et ma küll nüüd üksinda selle kolliga siia kauemaks ei jää. Äkki on selle suure musta mehe sõber ja teevad mulle mingi kambaka või midagi…
Saak kadus käest
Piilusin korra seda hiinlannat seal koridoris. Ta oli ikka täiesti endast väljas. Võtsin oma veepudeli ja läksin kah välja. Natuke aega seisime seal. Hiinlanna jõi vett. Siis tuli see meie kupees istunud mustanahaline suur mees tagasi ja tahtis teada, mis toimub. Hiinlanna ei suutnud isegi rääkida normaalselt, täitsa paanikas oli. Osutas aind näpuga istmete poole. Mina nimelt ei öelnud midagi, sest lootsin, et nii läheb kauem aega ja Flo jõuab keski asjapulgaga tagasi. Suur must mees pani siis tule põlema, vaatas ringi, kummardas ja andis istmealusele teada, et ta on avastatud. Too tuli välja, naeratas meile, ütles “Bye” ja kadus nagu tina tuhka teise vagunisse.
Siis jõudis Flo mingi ametimehega tagasi. Kus ta küll nii kaua oli… Ütsime, et see koll just jooksis järgmisesse vagunisse, vbl saab ta veel kätte. Italiano aga ei võtnud vaevaks, vangutas pead ja lõi käega. Täitsa absurd noh! Meie türgi poiss, kes ostis pileti, aga ei teadnud, et on vaja istekoht ka reserveerida, sai 50 EURi trahvi! Ja see, kui keegi lihtsalt jänest sõidab, neid ei morjenda…
Igastahes. Selline on Itaalia Eks sellist asja võib muidugi igal pool juhtuda, aga Itaalias juhtub imelikke asju kohe kindlasti. Kui rongiga sõidate, siis enne magama jäämist soovitan istmealused üle kontrollida. Ja võimalusel pange tuli kah põlema. Sest “Ööd on siin mustad!”, nagu ütles Pantalone. Ja öös on asju…
